ma tahaksin et sa minu oma oled
ja mina sinu oma olen

mul on nii palju armastust anda aga ma ei julge seda enam kellelegi anda.
ajab üle ääre ja see ajab mind hulluks.

Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari.
Tema tumedad sõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
kuid valgeks vari ei saa. Ta ikka on tohutu must.
Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus,
või vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnad kooris,
mu vari saab juurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
asub mu vari kartmatult ootama kuud.
Üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud.ALLES ON VARI.
See vari on suur ja pehme kui samet.
Ukse-esiselt sirutub planguni ta.
Nii ere on punane kuu. Ta kiirte hame
piirab mu varju üle taeva ja maa.

vaatan üksi diivanil aluspükstes telksi,vana tallinna klaas ühes käes ja pult teises käes-ideaalne reede õhtu