täna aasta tagasi purunes mu maailm kokku.Jälle.Rohkem ma seda üle enam ei ela.
Üksik,õnnetu,murtud ja katkine mees kes ei tea enam oma kohta maailmas ja kuhu on teel.

Ma ei saa aru miks ma ei suuda lahti lasta.Sellest on juba aasta möödas ja ikka ma olen nagu puuga pähe saanud.Äkki ma ei taha lahti lasta ja loodan veel ikka mingi ime peale?Mis kuradi imet ma siin loodan.Pean reaalselt tõsiasjadele näkku vaatama ja oma eluga edasi minema.Aga kuhu....

Tundub et mõtlemine on kõige hullem asi mille loodus meile andnud on.Mõtleks me vähem oleks me vist õnnelikumad.Mina vähemalt.Liiga palju mõtlemist ja vähe rääkimist.Vähe mõtlemist ja palju rääkimist on see mida enamus inimesi teeb.Ei tea kas oleks parem kui ma ka nii suudaks olla?
Elu siin maakeral on nii armetu ja hale et ma ei teagi mis see ahv loodusele nii halba tegi et talle mõtlemis võime andis.Istuks me ilusti puu otsas ja nosiks banaani oleks ju palju lihtsam.Päike paistab on päev,kuu on taevas on öö.Söö,situ ja maga.
Miks kõik peab olema nii keeruline?Ma võin ju praegu mõelda igasuguseid mõtteid teemal ei enam kunagi aga samas ma tean et kunagi see juhtub jälle ja siis juhtub SEE jälle.Jälle ma pettun ja kibestun.Jälle ma tõmbun endasse veel rohkem.Tundub et minu saatuseks on saaremaal autistiks hakata.Erakuks.Kurat see enesehaletsemine hakkab mind tõsiselt ära tüütama.Aga ma ei oska ka kuidagi teistmoodi praegust.Kurb on olla koguaeg.Päikest pole.Ebastabiilsus on minu sõna praegu.Ühel hetkel tundub et hakkab paremini minema ja siis tirib jälle miski mind tagasi sinna auku.Sügavasse auku.Vähemalt väike kuma paistab sealt alati.Muidu vist ei jõuaks enam.Kuskil peab ju keegi olema kes mind mõistab.Peab ju?