Et inimestele jätan ma siiamaani vale mulje endast ehk siis kui ülbest vennast kes ei viitsi teistega rääkida ja tegeleda.Tegelikult on minu puhul hoopis asi selles et ma ei ole kunagi osanud ega ka vist tahtnud osata inimestega "small talki"rääkida ehk siis rääkida inimestega mitte millestki midagi.Mitte et ma ülbe oleks vaid ma ei viitsi lihtsalt mõttetut loba ajada mis mitte kuhugi ei vii ja kasu ei ole.Kui mul midagi öelda ei ole siis ma olen parem vait.Võõraste inimestega olen ma ültse väga häbelik ja seda tõlgendatakse kui ülbust.Suur osa inimestest kes mind esimest kord näevad arvavad et ma olen ülbe.Kas mu olek kuidagi rõhutab mu ülbust?Oma arust ma küll ülbe ei ole.Või mis?
Jutu mõte oli tegelikult selles et nädalavahetusel suutsin endast jälle jätta inimestele vale mulje ja nüüd on see ja see inimene solvunud.Ja tee neile siis selgeks,et tegeliklut see ei olnud ültse nii nagu välja paistis. Ehk siis GO JOEY!!!
Tahad alati ainult paremat aga välja tuleb nagu alati kehvasti.
