Kuidas edasi elada kui ei ole enam usaldust kellegisse?Usku õnneliku lõppu.Ma olen ummikus.
Kas tõesti olen ma sobimatu suhteks?Suudan ma ennast muuta või kas peaksin?Leian kunagi kellegi kes mind mõistab?Saan ma kunagi veel armastada ja olla armastatud?
Oled SA kuskil seal?

läksid ära ja jätsid maski minu juurde voodi peale vedelema
nüüd istun siin ja mõtlen mida ma selle maski juures armastasin
kas see oli armastus või hoopis midagi muud
EI see oli armastus ja ma armastasin Sind
Sind,keda mina armastasin,enam kahjuks pole
ei ole enam seda armsat tüdrukut kes mu maailma jälle elama sai
vaid ainult midagi koledat kes selle jälle välja suretas
kõik valetavad ja ingleid ei ole olemas...

täna aasta tagasi purunes mu maailm kokku.Jälle.Rohkem ma seda üle enam ei ela.
Üksik,õnnetu,murtud ja katkine mees kes ei tea enam oma kohta maailmas ja kuhu on teel.

Ma ei saa aru miks ma ei suuda lahti lasta.Sellest on juba aasta möödas ja ikka ma olen nagu puuga pähe saanud.Äkki ma ei taha lahti lasta ja loodan veel ikka mingi ime peale?Mis kuradi imet ma siin loodan.Pean reaalselt tõsiasjadele näkku vaatama ja oma eluga edasi minema.Aga kuhu....

Tundub et mõtlemine on kõige hullem asi mille loodus meile andnud on.Mõtleks me vähem oleks me vist õnnelikumad.Mina vähemalt.Liiga palju mõtlemist ja vähe rääkimist.Vähe mõtlemist ja palju rääkimist on see mida enamus inimesi teeb.Ei tea kas oleks parem kui ma ka nii suudaks olla?
Elu siin maakeral on nii armetu ja hale et ma ei teagi mis see ahv loodusele nii halba tegi et talle mõtlemis võime andis.Istuks me ilusti puu otsas ja nosiks banaani oleks ju palju lihtsam.Päike paistab on päev,kuu on taevas on öö.Söö,situ ja maga.
Miks kõik peab olema nii keeruline?Ma võin ju praegu mõelda igasuguseid mõtteid teemal ei enam kunagi aga samas ma tean et kunagi see juhtub jälle ja siis juhtub SEE jälle.Jälle ma pettun ja kibestun.Jälle ma tõmbun endasse veel rohkem.Tundub et minu saatuseks on saaremaal autistiks hakata.Erakuks.Kurat see enesehaletsemine hakkab mind tõsiselt ära tüütama.Aga ma ei oska ka kuidagi teistmoodi praegust.Kurb on olla koguaeg.Päikest pole.Ebastabiilsus on minu sõna praegu.Ühel hetkel tundub et hakkab paremini minema ja siis tirib jälle miski mind tagasi sinna auku.Sügavasse auku.Vähemalt väike kuma paistab sealt alati.Muidu vist ei jõuaks enam.Kuskil peab ju keegi olema kes mind mõistab.Peab ju?

olen puhkusel.Soomes Valka juures.Hommikul tõusen 8 ülesse,söön ja joon kohvi.Siis lähen kalale,tulen tagasi söön tiba midagi ja siis seenele.Õhtul joome ennast Valkaga täis ja siis magama.Väga lihtne puhkus :) Ainult et midagi koputab koguaeg kuklas,midagi on puudu koguaeg.Igatsus kellegi või millegi järele.Meel on koguaeg kurb ja ma ei tea kuidas seda parandada.
Kas ültse annab enam?Mis edasi?Tee on kadunud.Ei tea kas olen teel merele või randa.Kuskil ma hulbin.Otsin ja ootan.Mida ainult ei tea.Tahaks aga samas nagu ei tahaks ka.Ei tea ei tea ei tea ei tea.Kõik on seagamini.Ei julge enam kedagi usaldada.
Loll olen ja lolliks jään.Igav ja turvaline mees.Huraaaa!!!!!!!ja teha pole midagi.

Tulevik kuulub maakeral kiilaspeadele ning elu pole muud kui keskmise pikkusega reis tundmatusse,kus õnnestub aeg-ajalt mõnes vaksalis pudel õlut juua,rahumeeles,"mis on enam kui kõik muu siin ilmas"

süda välja rebitud ja abituna surema jäetud...

Ma ootasin Sind
Sa ei tulnud
Ma tahtsin Sind
Sa ei tahtnud
Sa tahtsid kedagi teist
kuigi eile veel mind
kuidas läheb alati nii
et ma ilma kõigest jään?

olen unes näinud paradiisi
olen unes näinud rahapuud
ärkan üles - kõik on vananiisi
samas linnas, samad 12 kuud

need samad need samad 12 kuud

olen unes näinud ingli tiibu
olen tundnud nende puudutust
ärkan üles - minu ligi liibud
ainus ingel oled sina just

olen unes näinud tõelist põrgut
olen unes söönud kollast kuud
ärkan üles huultelt ila nõrgub
samas linnas samad 12 kuud

need samad need samad 12 kuud

olen unes näinud oma lõppu
olen näinud lõppematut teed
unes kohtan tihtilugu sõpru
ärkan üles - kohe kadunud need

need samad need samad 12 kuud

magan juba püsti seistes
vigu otsin kõigis teistes
vaatan pihus elujooni
süstal torgib veresooni
ootan lõppu lõpp ei tule
vajun unne lõputule
kas sa nutad kui ma suren?

olen unes näinud taevatreppi
trepil olid kullast käsipuud
ärkan üles tahaks saada keppi
mida pole saanud 12 kuud

need samad need samad 12 kuud

harjunud ma olen
et kõik imelikuks mind peavad
siia maailma ma üksi
pean jääma kõndima

eralduma maailmast
et oma kohta otsida
sinna kuhu kuuluda
mida elult oodata

kiri mis kunagi ei jõua kohale

Marleen,
Ma olen üksik ja õnnetu.Ikka veel täielikus šokkis kuidas sa käitusid minuga.Sa olid minu maailm,kõik.Ma armastasin sind,ma usaldasin sind.Ütlus et kõige rohkem haiget teevad ikka need inimesed keda sa armastad saab aina enam kinnitust.Miks inimesed niimoodi teistega käituvad ei ole ma kunagi aru saanud.Niisugust käitumist õigustatakse eneseotsingutega.Asi ei ole sinus asi on... ja nii edasi.
Sa murrad mu südame iga hommik kui ma ärkan aina uuesti ja uuesti.Hommikune ärkamine on alati kõige hullem kui jälle ja jälle see kõik meelde tuleb Ükski päev ei lähe mööda kui ma sellele ei mõtle.See sööb mind seestpoolt tühjaks.Vana meelist pole olemas enam.On olemas ainult tühi kest kes ringi kõnnib.Kaalu peale pole julgenud enam ammu astuda peale selle kui kaal alla 70 läks.
Teistele teen head nägu.Mask on meil kõigil ees.
Ma tahaks et mul oleks ka ükskõik aga mul ei ole.Ma hoolin teistest inimestest kes ümber on.Muidu oleks ju lihtne siit maailmast ära minna.Lihtsalt kõik see jätta siin ja keskmist sõrme näidata.Aga see põhjustaks teistele liiga suurt valu kes siia jäävad.Ja ma ei ole ka allaandja.
Ma veel usun et siin maailmas on ilu.Ma ei tea kas ka minu jaoks seda veel on.Arvatavasti on minu saatus oma mõttetu elu lõppu oodata üksi.
Praegu proovin üks päev korraga elada.Ja tunda rõõmu pisiasjadest.Iga päev on võitlus.Mõtte otsimine milleks ültse edasi pingutada.
Kas ma ka kunagi leian selle?

täna saatsin marleenile sõnumi et tahan teda tagasi.see oli hommikul.nüüd istun kodus on õhtu ja ootan oma saatust.tunded on segased.mis siis kui ta otsustabki mu juurde tagasi tulla.millegi pärast ma ei usus seda.aga kunagi ei tea.ma lihtsalt pidin proovima.muidu ma oleks pärast kahetsenud.armund narr ei tunne piinlikust.
kas ma ikka suudan teda uuesti samamoodi armastada.samamoodi enam kindlasti mitte.aja jooksul asjad ununevad ja tuhmuvad.ma loodan ikka et ma tean mis ma teen.tõesti loodan et käitun õieti.