harjunud ma olen
et kõik imelikuks mind peavad
siia maailma ma üksi
pean jääma kõndima
eralduma maailmast
et oma kohta otsida
sinna kuhu kuuluda
mida elult oodata
teisipäev, juuni 29, 2010
kolmapäev, juuni 02, 2010
kiri mis kunagi ei jõua kohale
Marleen,
Ma olen üksik ja õnnetu.Ikka veel täielikus šokkis kuidas sa käitusid minuga.Sa olid minu maailm,kõik.Ma armastasin sind,ma usaldasin sind.Ütlus et kõige rohkem haiget teevad ikka need inimesed keda sa armastad saab aina enam kinnitust.Miks inimesed niimoodi teistega käituvad ei ole ma kunagi aru saanud.Niisugust käitumist õigustatakse eneseotsingutega.Asi ei ole sinus asi on... ja nii edasi.
Sa murrad mu südame iga hommik kui ma ärkan aina uuesti ja uuesti.Hommikune ärkamine on alati kõige hullem kui jälle ja jälle see kõik meelde tuleb Ükski päev ei lähe mööda kui ma sellele ei mõtle.See sööb mind seestpoolt tühjaks.Vana meelist pole olemas enam.On olemas ainult tühi kest kes ringi kõnnib.Kaalu peale pole julgenud enam ammu astuda peale selle kui kaal alla 70 läks.
Teistele teen head nägu.Mask on meil kõigil ees.
Ma tahaks et mul oleks ka ükskõik aga mul ei ole.Ma hoolin teistest inimestest kes ümber on.Muidu oleks ju lihtne siit maailmast ära minna.Lihtsalt kõik see jätta siin ja keskmist sõrme näidata.Aga see põhjustaks teistele liiga suurt valu kes siia jäävad.Ja ma ei ole ka allaandja.
Ma veel usun et siin maailmas on ilu.Ma ei tea kas ka minu jaoks seda veel on.Arvatavasti on minu saatus oma mõttetu elu lõppu oodata üksi.
Praegu proovin üks päev korraga elada.Ja tunda rõõmu pisiasjadest.Iga päev on võitlus.Mõtte otsimine milleks ültse edasi pingutada.
Kas ma ka kunagi leian selle?
Ma olen üksik ja õnnetu.Ikka veel täielikus šokkis kuidas sa käitusid minuga.Sa olid minu maailm,kõik.Ma armastasin sind,ma usaldasin sind.Ütlus et kõige rohkem haiget teevad ikka need inimesed keda sa armastad saab aina enam kinnitust.Miks inimesed niimoodi teistega käituvad ei ole ma kunagi aru saanud.Niisugust käitumist õigustatakse eneseotsingutega.Asi ei ole sinus asi on... ja nii edasi.
Sa murrad mu südame iga hommik kui ma ärkan aina uuesti ja uuesti.Hommikune ärkamine on alati kõige hullem kui jälle ja jälle see kõik meelde tuleb Ükski päev ei lähe mööda kui ma sellele ei mõtle.See sööb mind seestpoolt tühjaks.Vana meelist pole olemas enam.On olemas ainult tühi kest kes ringi kõnnib.Kaalu peale pole julgenud enam ammu astuda peale selle kui kaal alla 70 läks.
Teistele teen head nägu.Mask on meil kõigil ees.
Ma tahaks et mul oleks ka ükskõik aga mul ei ole.Ma hoolin teistest inimestest kes ümber on.Muidu oleks ju lihtne siit maailmast ära minna.Lihtsalt kõik see jätta siin ja keskmist sõrme näidata.Aga see põhjustaks teistele liiga suurt valu kes siia jäävad.Ja ma ei ole ka allaandja.
Ma veel usun et siin maailmas on ilu.Ma ei tea kas ka minu jaoks seda veel on.Arvatavasti on minu saatus oma mõttetu elu lõppu oodata üksi.
Praegu proovin üks päev korraga elada.Ja tunda rõõmu pisiasjadest.Iga päev on võitlus.Mõtte otsimine milleks ültse edasi pingutada.
Kas ma ka kunagi leian selle?
Tellimine:
Postitused (Atom)