Õhtu, lähen oma suurde ja tühja voodisse, mu voodi on mu paradiis, seal olen nutnud, naernud, armastanud, vihanud, söönu ja joonud. Mõned tunnid ma unistan, mõtlen ja luban endale lubadusi. Joon veel teed, vaatan veel filmi, otsin veel põhjuseid...
Ja hommikul kuulen ärratust ja saan vihaseks, sest esmaspäev võiks olemata olla, või äkki peaksin mina olematu olema, elu on unenägu, kuid kelle unenägu?
Ma jätan endale masendunud inimese mulje, kes on totaalselt tüdinenud kõigest. Ma jätan endale endast haleda mulje. Õnneks on mul mask ja teised arvavad minust kui positiivsest, säravast ja õnnelikust inimesest. See läheb mulle korda, nende arvamus.