See on lihtsalt nii valus kui palju Sa mulle tähendasid ja kui vähe mina sulle enam korda lähen.

ootan kõnet mida kunagi ei tule.Ma tean et seda ei tule aga ikka ootan.See annab nagu lootust ja jõudu edasi olemiseks.
Esimene mõte kui ülesse ärkan ja viimane mõte enne kui magama jään on Tema.Miks ma ei suuda Tema peale pahane olla.Ta tegi,teeb,jääb tegema mulle tohutult valu.
Homme on Tema sünnipäev.
Kurbus,tühjus,jõuetus.

kaudunud oled jälle mu kallis
sind otsima ma pean ma usun kaua
kuid ma ei loobu
varsti ma uuesti leian sind
koos meil olla siis hea
tulevikku pööratud pead

Kust saada jõudu et edasi vastu pidada?Varsti hakkab minu jõud raugema.
See on nagu paha uni millesse ma iga hommikul ärkan kui ma ültse magama olen jäänud.
Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu..

Kes aitaks unustada?

ilus pühapäev oli,päike paistis,olime kodus:mina,mammu ja marleen.tegime koduseid töid ja kõik paistis hästi olevat,ma olin jälle üle pika aja õnnelik ja mul oli hea tuju kui järsku mu maailm kokku varises.Jälle.Ja ta varises täpselt samadel põhjustel kokku nagu 10 aastat tagasi.Huvitav ma just praegu mõistsin et see oligi täpselt 10 aastat tagasi.Kas 10 aasta pärast on oodata jälle midagi...
Loodan et ei ole.Kui ma selle üle elan siis rohkem küll mitte.Parem lõpetan selle jama siis juba ära.Saan vaevast lahti.
Pärast seda on elu möödunud täielikus udus ja šoki seisundis.Ei suuda selgelt mõelda,ei taha süüa,magamine on ültse ära ununenud.len kaotanud juba 5 kilo.Hirm hakkab.Söön selle pärast et peab sööma.Ma ei tea kaua ma nõnda vastu pean.Ja kui ma neid kogematta koos näen hommikul tulemas ja õhtul minemas ei ole minust enam ültse paar päeva asja.Teised töö juures peavad mind juba imelikuks.Aga ma ei saa sinna midagi teha.Nii valus on nagu keegu nüri noaga lõikaks südant välja.See kõik tabas mind nagu jalalöök munadesse selja tagant.Ma ei uskunud seda marleenist enam et ta teeb mulle niimodi.Me ju rääkisime sellest pärast eelmist korda,mis oli minu täielik süü,et ma ta nii kaugele viisin.Ma ütlesin alati talle et ma ei hoia teda kinni,kui tahab võib ära minna me oleme ju vabad inimesed.Ja et ta minu selja taga enam nii ei teeks aga ei midagi.Selle pärast on see veel topelt raske et ta teab mida ta minuga teeb.Ja ikka teeb.Ka tõesti olen ma selle ära teeninud?Ju siis.Ma vist pean sellega harjuma et naised minu juurest ära lähevad ja ma neid kinni ei suuda hoida.Ja muidugi et nad paari aasta pärast tagasi tulevad ja ütlevad et tegid vea tahaks uuesti proovida.seda on ka paar korda juhtunud.See tõmbab jälle haavad lahti ja on raske.Kas ma kunagi leian rahu?Äkki siis kui saaremaale kolin.Ma nägi oma tulevikku selles majas ikka koos marleeniga ette...
Miks ma kirjutan jälle?Äkki aitab see mul natuke mõtteid korrastada ja annab tegevust ja nagu saaks kellegagi rääkida.Siiamaani on ainult madis huvi tundnud kuidas mul läheb.Teised on kõik pea liiva alla toppinud ja hoiavad kiivalt eemale.Nii et ma olen oma muredega täiesti üksi.Läheduse vajadus on meeletu.Tahaks kedagi kallistada.Jube ma nutan praegu kui ma seda kirjutan mida ei ole juhtunud pärast marikeni minemist.
Kõige hullem on siis olla kui oled korraks suutnud unustada selle kõik ja siis kui kõik jälle tagasi meelde tuleb...
Ma tahaks karjuda...ma tahaks kuhugi kaugele ära kus poleks meid...ma tahaks jälle tunda armastus....ma tahaks jälle olla õnnelik...ma tahaks...ma tahaks...ma tahaks...