ei saa enam kurbusest lahti.istume siin kahekesi ja vahime nukralt seina.järsku on jälle hommik ja vaja jälle mask pähe tõmmata,välja minna.aga sealgi longib ta minuga kaasa,aegajalt jalaga perse tagudes,enda olemasolu mitte unustada lastes.
valus mälestus kui nuga keerab sees,ah vala veini juurde veel.